martin paljak

Postimehes pajatab kodanik Oleg Švaikovski säästuinternetist. Ja sellest, et see pole tänapäeval enam piisav.

Olgu mainitud, et mulle meeldib elu metsas ja seetõttu olen ka Kõu säästuinterneti kasutaja. Suvise elupaiga asumine Eestimaa künklikul äärealal kilomeetrite kaugusel keset metsa ja minu rahalised võimalused välistavad (valgus)kaablitega lahendused. Mis oleks mu traadita alternatiivid? GPRS – meeletult aeglane ja levib hästi ainult siis kui telefon on õues posti otsa teibitud ja arvutiga üle sinihamba suhtleb (Olegi võrdluses oleks GPRS karuõlu sõrmkübarte kaupa joomine). WIMAX – nõuab aga otsenähtavust. Viimase jaoks vajaliku lageraie või isikliku antennimasti ära jäämine on selge sääst minu rahakotile ja Eesti loodusele.

Kuid lisaks sellele rahalisele kokkuhoiule annab Kõu kaudu Televõrgu internetijuhtmetega ühenduses olemine ka huvitava kultuurilise eelise konkurentide ees – võimaluse suhelda eksootiliste kohtadega. Näiteks inimestega Budharestist:

(kliki pildil, et näha originaalkaarti Televõrgu kodulehel)

Pean ennast suhteliselt nõudlikuks netitarbijaks ja see säästueksootika lahendus lubab mul teha töiseid toiminguid metsast lahkumata. Sealhulgas Skype kaudu helistada ja stabiilselt ca 1.1Mbit kiirusega internetti kettale salvestada. Seega aru ma ei taipa – mille jaoks pole piisav ?

Vot nii. Kena suve jätku ja kohtumiseni Viljandis!

Jaiku, the super-cool and super-useful member of the ‘new age, new wave’ services called microblogging has not got much “real blog” coverage (only two posts I could find) in Estonia(n).

After watching a video about Jaiku I’m even more convinced that when compared to other similar services Jaiku really tries to help real people with real benefits and not just suck time and attention by providing another entertainment site on the Internet.

These days, in the era of continuous partial attention, the ability to focus without disruptions is pure cash (or just peace of mind). Microblogging, with ‘more updates, faster’ approach certainly doesn’t seem to be designed to save my attention.

Internet enabled us to get in touch with people across the world easily. Remember those “I’m on vacation until XX, please contact ZZ meanwhile” e-mails you receive every now and then when replying to corporate e-mails with 10 persons in the Cc list? Well, luckily those recipients only have to deal with a clogged up inbox. After they have enjoyed their vacations.

What mobile communication brought along is the ability to get in touch any time, any place. This is not the same as to skim over your full inbox once you return. This means constant ‘beep-beep’ in your pocket. The next step would be to stay in touch and avoid the constant disturbance created by mobile communications.

I see Jaiku one step ahead of the competition, willing to bring me the information that I need, when I want, wherever I want – readily available on my mobile phone. This information allows everybody to make better decisions and disturb each other less. Putting your mobile phone on ‘silent’ or ‘meeting’ does not eliminate the casual polling call: “Where are you? How are you? Do you have time to talk?”

So. Here is my wild vision where Jaiku (and mobile positioning and/or GPS phones) could take us in next few years:

I leave for summer home and mark myself as “on vacation” and all my work related contacts see in their applications as “don’t bug him, his on vacation” (well, actually I would be off their radar screens with this status message). At the same time, contacts in my “casual buddies” group get a green light together with “@summer cottage preparing sushi. sushi anyone ?” in their phone books.

Next morning I wake up and decide to go swimming somewhere (Estonia does not have as many lakes as Finland but still many enough) and I open the map application of my GPS phone to find a new lake to visit near the summer house. The map also shows my buddies who have decided to share their rich presence with me. And I see that one of them, Margus, is nearby “drinking beer and preparing for the concert in the evening”

And thus I can make a phone call:

“Hey Margus! I see you’re nearby – I was thinking of going for a swim and there’s a nice lake near the place where you are. Lets meet up and have a swim and enjoy some beers afterwards?”

Now, that is a truly different and useful mobile experience and I believe Jaiku has enough power to make it a common reality.

Yours truly,
martinpaljak.jaiku.com

Helsinki taksojuhid on tehnikaga hästi varustatud ja igas autos on GPS seade. Ükskord sadamast kontorisse kiirustades sai halva ilma ja olematu aja tõttu takso võetud (muidu ca 15 minutit mõnusat jalutamist). Kontori ja sadama vahel linnulennult palju maad ei olnudki aga häda selles, et nende kahe vahele jäi kanal koos paadisadamaga millest üle viis ainult 1 autosild ja seda kilomeetrike otseteest eemal.

Sõidab siis taksojuht minu antud aadressil – pingsalt GPS-i jälgides. Sõidab kõige otsemat teed pidi – kus GPS näitas silda otse kontorini aga mina teadsin olevat ‘tee lõpp’ märki. Kui lõpuks vesi vastu vaatas siis taksojuht jõllitas GPS-i, lausus “v***u”, lülitas taksomeetri välja, palus vabandust ning pööras otsa ringi.

Vastupidise üllatuse osaliseks saaks Google maps abil Venemaale sõites. Sild on – aga kaardirakendus teed ei näita :)

(Vanemad inimesed teavad kindlasti rääkida lugusid kaartide täpsusest ja ‘rahvuslikust julgeolekust’ vanal heal CCCP ajal)

Lugedes järjekordset lugu Eesti e-riigi olematusest tekkis hoopis iselaadi küsimus. Küsimus, mis on reaalne e-riigi info liikumise kiiruse test, kuid puudutab ka ID-kaardi turvalisust.

Ilmselt on paljudel vanadel tädidel-onudel olemas ID-kaart ja ka selle PIN koodid… kusagil “turvalises” sahtlis koos muude oluliste paberitega “Tähtis Kaust” vahel. Vanadel inimestel on kombeks lahkuda parematele jahimaadele.

Sellest ka küsimus: kui pikk on see ajaaken mille jooksul KuriPärija kes TahabRohkemKuiTestamendisAntud saab sellest sahtlist võtta surnu PIN koodi ümbriku ja PuruRikkaLahkunu pangakontol nagu õige mees muiste ringi müdistada? Milliseid kanaleid pidi ja kui ruttu jõuab info surmast sertifitseerimisteenuse osutajale, et see saaks sertifikaadid kehtetuks tunnistada ja seega kaardi kasutamise blokeerida? Kas kusagil vilgub suur punane tuluke kui info saabudes tuleb ilmsiks, et keegi on püüdnud selle ajavahemiku jooksul anda digiallkirja või siseneda panka?

Surma teema lõpetaks väikese seksistliku digiallkirja temaatilise naljaga:

Miks naised annavad vähem digiallkirju kui mehed? Sest nad ei suuda digiallkirja 5 kohalist PIN koodi meeles pidada…