martin paljak

Lugedes järjekordset lugu Eesti e-riigi olematusest tekkis hoopis iselaadi küsimus. Küsimus, mis on reaalne e-riigi info liikumise kiiruse test, kuid puudutab ka ID-kaardi turvalisust.

Ilmselt on paljudel vanadel tädidel-onudel olemas ID-kaart ja ka selle PIN koodid… kusagil “turvalises” sahtlis koos muude oluliste paberitega “Tähtis Kaust” vahel. Vanadel inimestel on kombeks lahkuda parematele jahimaadele.

Sellest ka küsimus: kui pikk on see ajaaken mille jooksul KuriPärija kes TahabRohkemKuiTestamendisAntud saab sellest sahtlist võtta surnu PIN koodi ümbriku ja PuruRikkaLahkunu pangakontol nagu õige mees muiste ringi müdistada? Milliseid kanaleid pidi ja kui ruttu jõuab info surmast sertifitseerimisteenuse osutajale, et see saaks sertifikaadid kehtetuks tunnistada ja seega kaardi kasutamise blokeerida? Kas kusagil vilgub suur punane tuluke kui info saabudes tuleb ilmsiks, et keegi on püüdnud selle ajavahemiku jooksul anda digiallkirja või siseneda panka?

Surma teema lõpetaks väikese seksistliku digiallkirja temaatilise naljaga:

Miks naised annavad vähem digiallkirju kui mehed? Sest nad ei suuda digiallkirja 5 kohalist PIN koodi meeles pidada…