martin.paljak.pri.ee.

… kui .ee domeen hakkab maksma 300 krooni aastas.

Aastal 2003, kui minu toonane internetikodu .com aadress aegus, registreerisin endale (martin.)paljak.pri.ee domeeni. Sellel ajal oli veel võimalik .ee domeeni kohta pärida kõik sealsed nimed ja neid oli kokku ~15000, millest ~400 olid .pri.ee domeenid. Nüüd on väidetavalt ~70000 .ee domeeni.

Valisin .ee selle pärast, et see on osake minu identiteedist – olen ju lõppude lõpuks eestlane! Paljudele ei vaja ka eraldi selgitamist milline räpane äri on “vaba turumajanduse” domeenibisins – squatterid, pliiatsist imetud hinnad, küsitava väärtusega ärilised ja tehnilised trikid jms. Tasuta .pri.ee domeen, kus osad neist probleemidest puudusid, tundus seega palju parem kui visuaalselt seksikam ja globaalsem martinpaljak.com.

On ju domeenisüsteemi peamine funktsioon Internetis olevate asjade lihtsam üles leidmine nime kaudu – pole ju palju vahet, kas http://195.222.13.111:80/ asemel on nimesildiks martin.paljak.pri.ee või martinpaljak.com või martins.lv, martinpaljak.cc või martinpaljak.org – eriti kui rääkida vabast turumajandusest, siis on võimalik natuke rahakotti paotades endale hoopis toredam nimi leida mõne muu punkt-nime all (ja soodsamalt kui 300 krooni).

Riikide domeenid (.ee, .lv, .fi jne) seonduvad minu jaoks millegi diplomaatilise ja globaalsega nagu ÜRO või ISO. Tipptaseme domeenid aga ei ole seda teps mitte, see on ajaloolistel põhjustel (DNS *on* ajalooline) tekkinud ärivõimalus mida ICANN ka usinalt kasutada püüab.

Keegi ei saa olle .ee domeeni käigus hoidmise reeglistiku kaasajastamise või siiani segase ja piirava otse .ee alla mitme domeeni registreerimise lihtsustamise vastu.

Aga vaja oleks

1. .pri.ee domeenide jätkuvalt tasuta võimaldamist eraisikutele
2. tasuta või väga mõisliku hinnaga esimest .ee nime Eestis registreeritud ettevõtetele
3. korralikku iseteenindust .ee domeeni haldamiseks (ID-kaart, äriregister, rahvastikuregister jms viisakalt ühendatud, ehk isegi integreeritud DNS haldamine)
4. 300 krooni tükk aastas kõigile teistele soovijatele

Miks?

• .ee on osake meie rahvuslikust identiteedist, see ei ole ainult kurgid turul.
• Eesti püüab olla e-riik. E-riigi jaoks on internet ja selles toimuv eriti oluline. “Üldlevinud euroopalikud tavad” igal tasandil teeks meist “üldlevinud euroopalikul tasemel” e-riigi mis oleks midagi Hispaania sarnast (loe: heal juhul keskpärane)
• Internet ja .ee on osake riigi poolt pakutavast infrastruktuurist, mida hoitakse käigus maksudega; riik teeb palju utoopilisemaid ja küsitavama rakenduslikkusega e-projekte (e-tervis jmt), samas kui domeeninimede puhul on tegu väga selge ja lihtsa tehnoloogilise lahendusega, umbes nagu rahvastikuregister.
• Vaevalt, et üks andmebaas nõuab enda käigus hoidmiseks 300 krooni aastas ühe kirje hoidmise, töötlemise ja edastamise eest? See teeks rahvastikuregistri käitlemise kuludeks (~1300000 * 300) 390000000 krooni ehk ligi 400 miljonit aastas. Tõesti? Kohustuslik e-teenindus ühekordse investeeringuna ja sellest tulenevalt vähenenud tööjõukulu võiks võtta 5 inimest 20000/kuus + sama palju tehnika peale = 10*40000*12 = ~5 miljonit krooni aastas.
• Sellise mudeli puhul maksavad ületarbijad (squatterid jne) kinni teiste baasvajadused.

Võibolla ma olen millestki valesti aru saanud või mõni oluline infokild on puudu, aga praegu jääb mulje, et .pri.ee domeenide omanikud peaks enda õiguste kaitseks ühinema, looma “pri.ee registri”, maksma kellelegi 300 krooni/.pri.ee/aasta ja siis lunima riigi käest kompensatsiooni praeguse korra säilimiseks? Riigi seisukohast võib see olla ka pseudoprobleem, kui valitute jaoks on riik ainult “eesti.ee ja osale.ee” ja muud osapooled on ainult “riigiteenuse tarbijad”. Ma vaataks kogu .ee ruumile otsa nagu regionaalminister peaks Eesti kaarti vaatama – näiteks Soomes on Internet igaühe õigus. Mõtlemisainet!

Igatahes, avalik arutelu (avalik? kus on siis nimekiri kõigist seni edastatud muudatusettepanekutest?) käib juttude järgi kuni 22.11.2009.

Kõik .pri.ee omanikud, ÜHINEGE!

---

* Kuigi siin blogis on valitsenud mitu kuud vaikus, ei plaani seda siiski veel reaalselt kinni panna. Elu 300 km Tallinnast, Misso valla metsas nõuab sisse elamist, toimetamist ja tööd, et elu Eesti ääreladel välja ei sureks. Talvine aeg toob tubased tegevused – siis on rohkem aega ka kirjutada.

Meie “sõbralikest naabritest” tuuakse hea näitena kaitsevaldkonnas enamasti Soomet. Kuidas kohustuslikku kaitseväes käimisse suhtutakse positiivselt ja kuidas totaalkaitse on ikka kõikse etem ja ainuõige ja kuidas igas suurems majas peaks ikka pommivarjend olema. Hiljuti ühe endise soomlasest kolleegiga neid teemasid lahates kuulsin tragikoomilist pärlit: “Jah, me oleme järgmiseks teiseks maailmasõjaks hästi valmistunud” (yes, we’re well prepared for a second world war).

Tänapäeva sõda koosneb lisaks vägede liigutamisele aina rohkem ja rohkem *INT ja *OPS laadsetest komponentidest, sest palju parem on ju enda ülemvõim saavutada võimalikult väheste inimkaotustega nii omade kui vaenlaste poolelt. Pole ju vaja vaenlast alati maamunalt ära pükida kui tema üle on võimalik kontroll saavutada teiste vahenditega – kasvatagu kardulat ja talitagu sigu võitjate jaoks kasvõi. Või vähemalt on kellelt maksu koorida.

Alates Lahesõjast on oskuslikult kasutatud meediat sõja kajastamiseks nii nagu seda näidata tahetakse ja näiteks Iraagi šõule elasid paljud suure lombi taga asuvad inimesed telekate ees kaasa sama entusiastlikult kui mõned eestlased murdmaasuusatamisele. “Sõda koju kätte ilma diivanilt lahkumata! (Ja muul ajal mahub kokku pandult voodi alla)” – selline võiks olla kaasaegse konflikti slogan. Vahepeal on tehnoloogia arenenud ja mõõduvõtmine käib ka internetis – nagu paljud aprillirahutuste ajal omal nahal tundsid või Gruusia konflikti ajal lehest lugesid.

Ja olemegi jõudnud selleni, et lisaks vaprate sõdurpoiste poolt lendu lastud kaartulele ja õhurünnakutele vormivad meiesugustele kaugetele vaatlejatele kangelasi ja kannatanuid tankide kõrval tavalise maaväe asemel oma suva järgi hoopis sellised sõdurid (via boston.com).

Gaza konfliktile aga lihtsat ja kiiret lahendust ei ole. Seni kuni isakesed diplomaadid-poliitikud-kindralid teemat nämmutavad, on kohal käinud naisterahvas jõudnud probleemi tegelikut tuumani: Gaza jagu meesterahvaid tahab hirmsasti keppi saada. Ja puhtfüüsiliselt ei ole sellise hulga meesterahvaste rahuldamine lühikese ajaga võimalik. Ja nii nad seal madistavad, seni kuni puudulik suguelu või ära eksinud kuul silme eest mustaks võtab…

Seega olge valvel – vaenlane ei maga!

Hiljuti palju lahatud-vihatud lukufirma reklaamikampaaniat assapauk.ee mina ei kommenteerinud. Selle asemele pakun ühte postimehe ekraanipauku. Et millegi peale peab pauk ikka lõpuks lahti minema? Ikka igasuguseid pauke leidub siin maailmas …

EDIT: Banneril oleva mehe nimi olla samuti Marko. Veel rohkem tahtmatut PR damaget näitlejale?

Hull lugu:
Debiani insenerid suutsid pekki keerata enda OpenSSL-i paki nii, et pea kõik genereeritud tarkvaralised võtmed OpenSSL (ja seega ka OpenSSH) puhul on lihtsasti arvutatavad ja tuleb välja vahetada. Administraatoritele tükk tööd. Lähemalt kirjutab slashdot.

Kuid edasi:
Internetis surfides võib leida dokumendi, kus räägitakse Eesti e-valimiste hingeelust ja tõsiasjast, et see on ehitatud “stabiilse&turvalise” Debiani peale. Kui nüüd natuke fantaseerida ja eeldada, et e-valimiste süsteem, mis on ehitatud Debiani peale, kasutas aastal 2007 enda mingiks toiminguks OpenSSL-i juhuarvude generaatorit, siis …. aiai ühesõnaga

Tegelikult aga olukord e-valimistega tõenäoliselt nii hull ei ole. Spetsiifilise e-valimiste tarkvara jaoks kasutati küllap “käsitsi” kompileeritud OpenSSL-i (kui üldse) ning sellise tasemega lahenduse puhul on kõik olulised võtmed riistvara sees peidus ja seal ka genereeritud (sealhulgas ka ID-kaardi võtmed) ja seega väljaspool ohtu. Aga mõni keskerakondlik leheneeger või muidu ignorantne väljamaa uudisegeneraator saaks siin kõvasti FUD-i genereerida ja päris meedias suure pasunaga selle postituse pealkirja kasutada.

Ise kavatsen otseloomulikult ka järgmisel aastal e-valida, nagu ka kahel eelneval korral. Soovitan Sul, kallis lugeja, mitte alluda tagurlaste provokatsioonile ja teha ise sama!

Kreisiraadio esindab Eestit euruvisioonil. Nutta või naerda?

Ideeliselt peaks tegu olema lauluvõistlusega. Nii mõnegi jaoks ennekõike aga poliitilise shõubisnispalaganiga.

RIAA võitleb enda kustuva rahamasina otsast tulutult online mp3 fenomeniga ja kolistab enda ‘autoriõiguste kaitse’ lehmakella. Samas tundmatud maailmamuusikud – reaalsed autorid – loovad sisemise tungi ajel üle maailma helisid, mis tihti ületavad pakutava naudinguga plaadipoest saada olevaid salvestisi. Mis on kellelegi jaoks muusika? Kelle jaoks loome, kelle jaoks ‘autorikaitse õigusega kaitsetava materjali masstootmine’.

Ja euruvisioon? Tegelased punnitavad, et toota mittemidagiütlev, 6kuudedetabelis, poliitiliseltkorrektne võidulugu. Lemmiksöök on mäkdoonaldsis, loen igapäevaselt elu24.ee ja võtan euruvisooni möllu tõsisemalt kui regulaarset und.. NOT!

“Leto Svet” pole mitte ksenofoobne, küll aga natuke Soome haardrokkijate “niikuinii pole võitnud, võime siis ka sama hästi väheke nalja teha” moodi. Natuke poliitkorrektne, natuke maitselage, natuke ehteestlaslikult haige ja kokkuvõttes igati sobiv suht-koht ebaolulise palagani jaoks, kus korra niigi juba “rist kirja saadud”.

Kusjuures – Markku from Finland on pea samasugune frukt kui meie “kreisipoisid”. Teeks nüüd hädaldamise asemel kiirelt kreisiraadio videotele inglise subtiitrid alla ja lööks natuke kella interneeduses.
Ehk oleks see meediatähelepanu oskuslikum kasutamine kui e-riigi müüdi toitmata jätmine.

Igatahes, võtame vabalt ja hoiame eestlaste kui laulurahva lipu kõrgel! Aga pigem laulupeo kui euruvisiooniga. Nalja peab kah saama!