martin.paljak.pri.ee.

… kui .ee domeen hakkab maksma 300 krooni aastas.

Aastal 2003, kui minu toonane internetikodu .com aadress aegus, registreerisin endale (martin.)paljak.pri.ee domeeni. Sellel ajal oli veel võimalik .ee domeeni kohta pärida kõik sealsed nimed ja neid oli kokku ~15000, millest ~400 olid .pri.ee domeenid. Nüüd on väidetavalt ~70000 .ee domeeni.

Valisin .ee selle pärast, et see on osake minu identiteedist – olen ju lõppude lõpuks eestlane! Paljudele ei vaja ka eraldi selgitamist milline räpane äri on “vaba turumajanduse” domeenibisins – squatterid, pliiatsist imetud hinnad, küsitava väärtusega ärilised ja tehnilised trikid jms. Tasuta .pri.ee domeen, kus osad neist probleemidest puudusid, tundus seega palju parem kui visuaalselt seksikam ja globaalsem martinpaljak.com.

On ju domeenisüsteemi peamine funktsioon Internetis olevate asjade lihtsam üles leidmine nime kaudu – pole ju palju vahet, kas http://195.222.13.111:80/ asemel on nimesildiks martin.paljak.pri.ee või martinpaljak.com või martins.lv, martinpaljak.cc või martinpaljak.org – eriti kui rääkida vabast turumajandusest, siis on võimalik natuke rahakotti paotades endale hoopis toredam nimi leida mõne muu punkt-nime all (ja soodsamalt kui 300 krooni).

Riikide domeenid (.ee, .lv, .fi jne) seonduvad minu jaoks millegi diplomaatilise ja globaalsega nagu ÜRO või ISO. Tipptaseme domeenid aga ei ole seda teps mitte, see on ajaloolistel põhjustel (DNS *on* ajalooline) tekkinud ärivõimalus mida ICANN ka usinalt kasutada püüab.

Keegi ei saa olle .ee domeeni käigus hoidmise reeglistiku kaasajastamise või siiani segase ja piirava otse .ee alla mitme domeeni registreerimise lihtsustamise vastu.

Aga vaja oleks

1. .pri.ee domeenide jätkuvalt tasuta võimaldamist eraisikutele
2. tasuta või väga mõisliku hinnaga esimest .ee nime Eestis registreeritud ettevõtetele
3. korralikku iseteenindust .ee domeeni haldamiseks (ID-kaart, äriregister, rahvastikuregister jms viisakalt ühendatud, ehk isegi integreeritud DNS haldamine)
4. 300 krooni tükk aastas kõigile teistele soovijatele

Miks?

• .ee on osake meie rahvuslikust identiteedist, see ei ole ainult kurgid turul.
• Eesti püüab olla e-riik. E-riigi jaoks on internet ja selles toimuv eriti oluline. “Üldlevinud euroopalikud tavad” igal tasandil teeks meist “üldlevinud euroopalikul tasemel” e-riigi mis oleks midagi Hispaania sarnast (loe: heal juhul keskpärane)
• Internet ja .ee on osake riigi poolt pakutavast infrastruktuurist, mida hoitakse käigus maksudega; riik teeb palju utoopilisemaid ja küsitavama rakenduslikkusega e-projekte (e-tervis jmt), samas kui domeeninimede puhul on tegu väga selge ja lihtsa tehnoloogilise lahendusega, umbes nagu rahvastikuregister.
• Vaevalt, et üks andmebaas nõuab enda käigus hoidmiseks 300 krooni aastas ühe kirje hoidmise, töötlemise ja edastamise eest? See teeks rahvastikuregistri käitlemise kuludeks (~1300000 * 300) 390000000 krooni ehk ligi 400 miljonit aastas. Tõesti? Kohustuslik e-teenindus ühekordse investeeringuna ja sellest tulenevalt vähenenud tööjõukulu võiks võtta 5 inimest 20000/kuus + sama palju tehnika peale = 10*40000*12 = ~5 miljonit krooni aastas.
• Sellise mudeli puhul maksavad ületarbijad (squatterid jne) kinni teiste baasvajadused.

Võibolla ma olen millestki valesti aru saanud või mõni oluline infokild on puudu, aga praegu jääb mulje, et .pri.ee domeenide omanikud peaks enda õiguste kaitseks ühinema, looma “pri.ee registri”, maksma kellelegi 300 krooni/.pri.ee/aasta ja siis lunima riigi käest kompensatsiooni praeguse korra säilimiseks? Riigi seisukohast võib see olla ka pseudoprobleem, kui valitute jaoks on riik ainult “eesti.ee ja osale.ee” ja muud osapooled on ainult “riigiteenuse tarbijad”. Ma vaataks kogu .ee ruumile otsa nagu regionaalminister peaks Eesti kaarti vaatama – näiteks Soomes on Internet igaühe õigus. Mõtlemisainet!

Igatahes, avalik arutelu (avalik? kus on siis nimekiri kõigist seni edastatud muudatusettepanekutest?) käib juttude järgi kuni 22.11.2009.

Kõik .pri.ee omanikud, ÜHINEGE!

---

* Kuigi siin blogis on valitsenud mitu kuud vaikus, ei plaani seda siiski veel reaalselt kinni panna. Elu 300 km Tallinnast, Misso valla metsas nõuab sisse elamist, toimetamist ja tööd, et elu Eesti ääreladel välja ei sureks. Talvine aeg toob tubased tegevused – siis on rohkem aega ka kirjutada.

Suvel, siis kui ilm oli soe ja nafta kallis, tegin maal lõket. Metsas vanad ajalehed eraldi konteinerisse ei rända, vaid kuluvad ära tule alustamiseks. Sirvides enne prahi alla sättimist ühte igivana ajalehte leidsin ühe karikatuuri, mille lihtsalt pidin välja rebima. Pildi ilmumisest on möödas varsti pea 2 aastakümmet (~1991). Kuid olukord koduvabariigis näikse olevat muutusteta või siis ainult numbriline*:

Jõulud/pööripäev on traditsiooniliselt rahulik ja inimlik püha, kus ollakse pere keskel ja mõeldakse argipäevast erinevaid mõtteid. Värske isana ei häiri mind niivõrd isapalga kadumine kui võimalus, et mu poeg 20 aasta pärast sedasama pilti vaatab ja samasugusele järeldusele jõuab – s**tagi pole muutunud. Kuid nagu teada – mis ei tapa, teeb tugevamaks! Seega, kallis lugeja, mõtle selle aasta viimastel päevadel sellele, mida justnimelt SINA võiksid ette võtta järgmisel aastal, et mu halb unenägu teoks ei saaks.

HÄID PÜHI & TEGUSAT SAABUVAT UUT AASTAT!

---

*Eesti X rikkama riigi hulka on lihtne matemaatiline tehe, kui tehteks on kasvava tagatiseta “ratsa rikkaks vahendeid valimata” pabertrüki(laenu)raha jagamine igal aastal kahaneva rahvaarvuga – kui mitte 15 siis 50 aasta pärast võime kõik miljonärid olla. Kas tõesti?

Probleem: Eesti konnatiigis lokkab endiselt korruptsioon, palju annaks teha erakondade ja poliitikute rahastamise telgitaguste kirjeldamisel. Kui riigil raha vähe, arvatakse parimaks lahenduseks olevat raha ühest taskust teise tõstmine ehk erakondade rahastamine riigieelarvest. Väidetavalt aitavat see kaasa erakondade rahastamise läbipaistvamaks muutmisel.

Näide: Rohelistel ja nende suhtekorraldajal oli kana kitkuda. Kana kitkuti kohtuväliselt ära ja rohelised maksavad lahutustasu:

Suhtekorraldusbüroo poolt esitatud rahalist nõuet erakonna vastu ei soovinud Strandberg kommenteerida, viidates kohtus sõlmitud kokkuleppele. «Seda meie ei kommenteeri, nii nagu ei tee seda ka teine pool,» kinnitas Strandberg.

Ehk siis “läbipaistvuse tõstmiseks” antakse rohelistele riigi raha, millest nad võiks maksta näiteks küsitava olemusega suhtekorraldusprobleemi “lahendamiseks” summa, mida osapooled ei avalda?

Üldjoontes on rohelised jätnud mulje “progressiivne, värske veri”. Näiteks roheliste otsedemokraatia meetod, mis kasutab panka isikutuvastamiseks ja toetuste kogumiseks, on geniaalne “mitu kärbest ühe hoobiga” lahendus.

Siin oleks võinud rohelised selgelt eristuda ja bläkki tunnistada. Info, mis niikuinii kunagi teada saab olema, rahulikult avalikuks tehtud.

Õhuke ja läbipaistev riik jääb endiselt sõnakõlksuks. Ennekõike asjaosaliste soovimatuse pärast.

Eesti maanteedel jääb juhtide hooletuse (või roolipööramis-laiskuse?) ja ka halva õnne tõttu auto alla ja leiab oma otsa tõenäoliselt vähemalt kümmekond (väike)looma iga päev.

Mõni suurem isend ületab uudiskünnise ja pääseb online lehte, mõnest jätkub juttu kauemaks ja nende majesteetseid maised jäänuseid võib kasutada näiteks riigi raha ühest taskust teise tõstmiseks.

Paljudel väiksematel, nagu eelnevalt viidatud, aga nii hästi ei lähe ja nendest sõidetakse lihtsalt üle. Korduvalt. Ja nii nad seal vedelevad, soolikad-karvad taeva poole ja kuivavad päikese käes, autorattad neist õhukesi kotlette vorpimas, et järgmise vihmaga jälle üles paisuda ja plödistuda.

Nädala algul üle pika aja Tartu-Tallinn-Tartu marsruudil teel vedelevate loomatükkide vahel slaalomit sõites jäid varahommikul kahes erinevas kohas meelde kährikud/rebased, kelle roosad soolikad viitasid hukule mitte-väga-kaua-aega-tagasi. Õhtul tagasi sõites olid mõlemad samadel kohtadel alles. Üks neist *keset* teed.

Loo ilustuseks ja tõestuseks oleks ehk pidanud tehnoteadliku inimesena auto kinni pidama, keset teed ronima ja tegema telefoniga täpselt geotaggitud foto mida siin näidata. Seda ma ei teinud. Kes tahab aimu saada teel olnud olluse rõvedusastmest, võib vaadata internetist analoogset pilti (NB! Nõrganärvilistel mitte klikkida, rotten.com).

Mida teha? Kes koristab teelt hukkunud looma jäänused? Internetist leiab, et olenevalt looma suurusest on mitu erinevat numbrit kuhu kaevata ja erinevaid institutsioone, kelle ülesanne see on.

Arusaadavalt helistab iga tubli eestlane politseisse, kaskosse, päästeametisse, raadiosse ja võimalusel ka presidendile, kui mõni loom peaks autole mõne kriimu (või suisa mõra klaasi) olema teinud – sest muidu kindlustus ju ei maksa!. Ehk siis keskmise koera mõõtu ja suurema looma korral. Aga kui looma hambad-luud-küüned värvi ei kriibi ja auto salongi kostab ainult tume tõnks-tõnks kui loom rataste alt läbi käib, ei vaevu tõenäoliselt paljud kiirustki vähendama.

Olen aasta-paari jooksul helistanud mõned korrad tee hooldajale (sest sildid nende telefoninumbritega on tee ääres olemas) ja kurtnud muret, kui olen teel jälle soolikaid näinud. On öeldud “ahah, jajah” aga ka “oi meie ei tea midagi, helistage sinna-ja-sinna”.

Tekib küsimus, et milles seisneb tee hooldamine? Ei sõida iga päev linnast-linna, aga iga jumala kord kui olen sõitnud, on kusagil loomad (ja mitte just “värsked, hommikused”!) teel laiali. Kas on väga raske tee haldajal enda haldusalas olevad peamaanteed iga hommik läbi sõita ja laibad-soolikad teelt koristada?

Autojuht! Kui arvad, et võisid alla ajada väikese looma, siis PEATU JA KONTROLLI! Kui ajasid alla, siis lisaks +2 punktile skooritabelis^* helista 1510 ja teavita maanteeametit looma asukohast, et see teelt koristataks.

Muidu pean varsti pagassi sapöörilabida viskama ja enda südamerahu tagamiseks autode vahel eluga riskides jäänuseid kraavi tõstma.

Mille peale tõenäoliselt loomakaitsjad mind varsti süüdistaks looma(laipa)de väärkohtlemises.

Ja kui politsei peaks kinni pidama, on tükk seletamist, miks on pagassis verine ja külge kuivanud karvadega labidas…

---

* vanamutt koerakesega on teadupärast 15 punkti

Demokraatia näikse olevat nagu tarkus, mis tuleb tagumikust pähe taguda. Ja demokraatia ‘paika’ tagumine käib kumminuiaga.

Hommikuses Terevisioonis rääkis Jüri Pihl “pronksöö seadusemuudatustest”, mis peaks täpsemalt reguleerima, mida politsei tohib või ei tohi teha massirahutuste mahasurumiseks ja ära hoidma sarnaste sündmuste kordumise tulevikus. Pättide ohjeldamise eesmärgi täitmiseks mainiti sõna “demokraatia” küll rohkem kui vaja.

Nähtavasti võetakse õppust suure lombi tagant, kaasaegse demokraatia eesrindlikult liidrilt, kus on levinud arvamus, et relvad, sõda, vägivald ja range kontroll käivad demokraatia levimisega kaasas.

Enamus juttu on hea ja õige – reguleerida erivahendite (gaasipüstolid, plastvitsad jms) kasutamine (Ja rääkides erivahenditest arukate politseinike käes seal teisel pool suurt lompi…). Mõned detailid aga häirivad – avalikel koosolekutel näokatete kasutamise keeld ja rohkemate jälitustoimingute lubamine.

Vaieldamatult on demokraatia praktiseerimiseks vaja turvalist ja vaba ühiskonda. Vabadusega kaasneb ka vastutus ja kes seda ei austa (marodöörid ja muud pudulojused), tuleb muidugi pokri panna ja neid taltsutada kõigi lubatud vahenditega.

Infoturbe spetsialistid teavad, et turvalisus pole toode või “asi” (“Osta arvutitile turvalisus 2.0, kõigest €9.99″ või “Osta riigile turvalisus, uus tuumapomm kõigest €9999999 tükk!”) vaid protsess. Julgen kahelda, et isikuvabaduste kärpimine “turvalisuse” egiidi all on just see progress, mida vaja oleks. Nagu öeldud – demokraatia vajab toimimiseks turvalist keskkonda ja vabadust. Praegu aga tahetakse anda politseile täpsemad reeglid pättide ohjeldamiseks ja selle varjus kodanikele kott pähe tõmmata ja vähendada demokraatia toimimiseks vajalikku – vabadust. Igaks juhuks olgu mainitud, et nagu enamik Eestlastest, pean ka mina Eesti Politseist lugu – seal töötavad tublid inimesed, kes teevad vajalikku tööd – öösel ja päeval.

Pronksöö oli väikest viisi meie enda 9/11 provokatsioon. Surma sai küll ainult 1 inimene ja lõhuti ainult klaase ja mõni auto vs tuhanded ja suured majad. Aga valitsuse käitumine on sarnane USAs paari aasta eest toimunuga:

Our greatest recent overreaction to a rare event was our response to the terrorist attacks of 9/11. I remember then-Attorney General John Ashcroft giving a speech in Minnesota — where I live — in 2003, and claiming that the fact there were no new terrorist attacks since 9/11 was proof that his policies were working. I thought: “There were no terrorist attacks in the two years preceding 9/11, and you didn’t have any policies. What does that prove?” (Bruce Schneier)

Vähegi teravamal teemal toimuvad poiitilised kogunemised Eestis (nende toimumist eestlase tuima ja apaatse iseloomu tõttu ma eriti tihti ette ei näe) ei ole nagu mõnes Euroopa suuremas riigis, kus mõni nägu tuhandete seas on üks paljudest. Ja kus inimesed mõistavad, et kõigil on erinevad vaated ja see ei häiri nii palju igapäevaelu.

Tuleb vist poliitilisi meeleavaldusi korraldada karnevali nime all, sest siis tohib maski kanda. Sest meie semupoliitika (mida tahetakse demokraatiaks nimetada) ca1 miljoniga konnatiigis – kus pea kõik teavad kõiki – võiks ju hoopis olla hästi õlitatud ’semukraatia’, kus kõik toimub range semukraatliku kontrolli all. Interneti kommentaarid on kontrolli all. Riigikogu on kontrolli all. Kuid igal pool on silt ‘demokraatia’.

See ongi rohkem karneval kui demokraatia.

Lõpetuseks teada-tuntud fakt: demokraatia pole sugugi hea valitsemise moodustis, kuid paremat pole paraku seni leiutatud. Ja sinu jaoks on see karneval, neeger.